… meie vanimast. Telefoniga tehtud ja telefoniga töödeldud muuseas, ei mingit kaamerat ega arvutit. Ja mulle nii metsikult meeldib see pilt. See on nii väga L. Oma loomulikus keskkonnas ja outfitis ka. Ikka padu-Kopli ja sekka Kalamaja, kus tuttavad on absoluutselt kõik ümbruskonna nurgatagused kaltsukad. Abimeheks käärid (sest ükski normaalne dressikas ei ulatu ometi üle naba) ja see tuline OMA nägemus asjadest. Ma salaja väga imetlen seda, ehkki vahepeal läheme raksu muidugi ka. Mitu korda olen mõelnud, et minu nägemus ilusast on sundinud mind ühel või teisel viisil L-i ikka tuunima, et ta oleks veidi rohkem selline või teistsugune, no eriti kui näiteks pildi tegemiseks läheb. Aga enamjaolt see ammuilma enam ei õnnestu muidugi. Ja et tegelikult oleks ikka õigem teha pilti (ja üldse kõike) võttes oma last täpselt sellisena, nagu ta on. Sellepärast see pilt nii tore ongi. Selline spontaanselt juhtunud jäädvustus, kus ema käsi pole jõudnud midagi korrastada või sättida..jpg)