Suvised jäädvustused…

… ehk õhtupäikese viimaseid kiiri püüdmas. Tõepoolest viimaseid, sest 15 minutit hiljem oli juba kottpime. Selline see augustikuu on. Ikka maal, kus me sel aastal muuseas ainult logelesime. Sõitsime muudkui süsta, kummipaadi ja SUPiga, enamjaolt kõigi kolmega korraga, ujusime ja vahtisime taevasse. Mitte midagi kasulikku ei teinud, isegi kärutäis mulda laiali vedada tundus igatepidi liig mis liig. Nii see varakevadel toodud mullahunnik seal istub, kena kõrge taimestik juba ehteks peal. Kuigi vahepeal ma ikka mõtlen, kuidas võiks seda ja toda. Viimasel ajal on just lilleaiad hakanud silma jääma ja südamesse pesa punuma. Sellised lopsakad ja võimsad, kellegi imetabaselt küllusliku käega vormitud. Küll tahaks sellise andega kätt endalegi. Seni on kuidagi porgand ja kurk ainult vajalikud tundunud, et mis neist lilledest ikka. Aga jah, üha enam ihaldan ilusaid asju, eriti neid, mis on oma käega loodud. Loodan siis, et ühel hetkel olen valmis, pakatan üleliigsest (elu)energiast, ja hakkan viimaks ka aias ilulema.

Aga seniks peab piirduma nende eluõitega. Lapsed on siis suvel 2022 sellised. 11, 8 ja 6. Kool ootab ja eelkool ootab. Suurt rõõmu ja valusat draamat küllaga, nii nagu ikka.