Sõbrad..

… nagu ikka, paari kaupa. Me oleme ise ikka üsna suures vaimustuses õega, kui kokku saame ja lapsed niimoodi orgaaniliselt paaridesse jagunevad ning lihtsalt mängivad lõpmatuseni. Nii rõõmsad on nad üksteist nähes, et see on lihtsalt ülivõrdes äge vaadata. Jääks see ometi ka edaspidi nii. Et ei tuleks sinna eheda elu vahele arvutimänge või seda, et koos olla pole enam ühe teismelise jaoks moes, või midagi muud, mida ma hetkel karta ei oska veel. Natuke ma märkan seda rahutust me eel-eelteismeliste hinges. Aga no eks see kõik paista. Praegu on nii ja nii on päris ilus. Igal juhul nii me siis olime ühel hiljutisel nädalavahetusel, katsetamas kümnekesi meie uut maakodu. Täitsa hea oli olla seal, pole midagi öelda. Sääsed sõid, muru kasvas, päike lõõskas ja pannkoogid valmisid mitmes laaris. Isegi jões said mõned hülgemad ujumas käidud. Ja kõik lapsed olid täpselt parasjagu mustad ja õhtuks parajalt unised ka.