Seda last…

.. ma võiksingi pildistama jääda. Päris tõsiselt. Või siis temast tehtud pilte muudkui töödelda ja töödelda – üks close up teise järel nendest ilusatest silmadest. Ei tea, kas enda lapsest on viisakas niimoodi vaimustuda, aga meelismodellide osas on küll tema minu jaoks vaieldamatult number üks.

Need on mõned pildid eilsest õhtust, kus me tegime kahekesi väikese tiiru meie küla peal. Kui oled terve päeva kolme lapsega kodus veetnud, on oma kõige vanema lapsukesega kahekesi õues kolamine päris mõnus puhkus. Ja see kevadine valgus, mis tekib tund enne loojangut, on ka üks imetabane asi. Meie külas on muuseas üks huvitav aed, mis igal kevadel on paksult lumikellukesi täis, sekka mõned märtsikellukesed – kõõlusime seal aia taga ja tegime lippide vahelt lilleilust pilti. Pärast käisime oma aias ka vaatamas – tulbid ja nartsissid on oma lehed mulla seest kenasti välja pistnud ja isegi üks pisike kobar märtsikellukesi oli eelmise suve kaevetöödest hoolimata rõõmsalt õitsemas.

Muuseas, praegu kui ma seda postitust kirjutan, kaks väiksemat magavad ja see minu eileõhtune modell mängib isaga malet (!!!). Seda on väga naljakas pealt kuulata, kuna kumbki neist mängida eriti ei oska. Ühel on põhimureks, et ta ikka võidaks (ilma reegleid tundmata) ja teine üritab püüdlikult meelde tuletada, kuidas need erinevad malendid õigupoolest malelaual liikusidki. Aga mängu lõpuks tõdevad mõlemad, et see on äge mäng. No näis, kauaks seda vaimustust jagub :). Ma kinkisin selle malekomplekti oma kallile kaasale sünnipäevaks selle mõttega, et kunagi tulevikus, kui kogu aeg enam laste päralt ei ole, saaksime midagi uut ja põnevat tundma õppida ja teha midagi sellist, mida me varem koos teinud pole. No eks näis, ütleks ka selle peale :).