Puhkuse lõpp…

… jõudis ootamatult kätte. Mõnel on küll veel pea kuu aega, enne kui kool algab, kuid teistel meil sai puhkus nüüd läbi, tegelikult juba eelmisel nädalal. Lihtsalt see va reaalsus jõuab kohale väikese viitega.

Nii mõnus puhkus oli, täielik väljalülitumine kõigist kohustustest, mida pole viimasel ajal just vähe olnud. Ja seetõttu ei tulnud ka suurt pildistamise tuhinat peale, nagu ma salamisi lootsin. Sest ma tahtsin lihtsalt niisama olla, mitte midagi tehes. Ehkki me võõrustasime mitut satsi külalisi oma maakodus (ja seal pole nõudepesumasinat ega isegi vett majas, nii et see võõrustamine on omamoodi ettevõtmine). Ja käisime ise mõnuga külas ja niisama ringi kondamas. Nii et seda päris niisama olemist sai tegelikult ainult mõõdukalt harrastada. Aga siiski. See on ikka üks hädavajalik asi, see niisama olesklemine ja päikese käes praadimine, taamal omavahel lõputult kraaklevad ja müdistavad lapsed. See annab ruumi igasugu mõtetele, mis muidu pähe ei mahu. Mõtetele, mis liiguvad maailma mõtestamise kunstist niisama kunstini ja tagasi. Mõtetele sellest, kuidas me tegelikult oleme ühed pisikesed tolmukübemed selles suures maailmaruumis oma murede ja rõõmudega ning mõnikord nii arutult suurte tahtmistega, mis meile endile lõpuks selle kõige suurema koorma selga laovad. Ja see teadmine toob mõnikord suurt kergendust. Jah, on suur oskus elada ilma üleliigse koormata, lugesin ma eile juuksuri juures ajakirjast ühe targa kirjaniku sõnu.

Igal juhul jõudsime viimaks koju. Ja selle tähistamiseks käisin oma lapsega trepikojas istumas. Sest meie majas tulevad seal mõnikord päris toredad pildid :).