Midagi imelist…

… on neis piltides minu jaoks. Ettekujutus ühest sellisest pildist või piltidest käis minuga juba mõnda aega kaasas. Ja teostuseni jõudsin täpselt viimasel hetkel, sest see nunnu noormees oli just-just rinnast võõrdumas, kui ma tema imelise emaga ühendust võtsin. Nii et pidime plaani kibekiirelt realiseerima, et hiljaks ei jääks.

Aga jah, mul on ikka vedanud nende tuttavatega – viskad idee õhku ja sellest haaratakse kinni, pikemalt mõtlemata. Nii me siis kolistasimegi kolmekesi ühes metsatukas päris tükk aega ringi, hunnik varustust mööda metsa laiali, ja otsisime sobivaid kohti. Ilm oli pildistamiseks muidugi täiesti armutult päikseline ja kaamera mu käes jätkuvalt natuke võõras, aga teha polnud midagi, ettevõtmist edasilükata ka kuidagi ei tihanud. Nii et pisut kripeldama mul see jääb, et sellest armsast paarist oleks saanud veelgi ägedamaid pilte, if only…

Aga seekord siis nii, peaaegu need pildid, mis mul vaimusilmas vaikselt tiksusid.