Kolm pilti…

… ühest ilusast tüdrukust. Me tegime üsna pimedas pilti, tuul undas ja maru külm oli ka. Nii et see sumedus ja tera ja tuul sattusid pildile täiesti ise, juurde panna polnud vaja:). Mulle meeldivad need pildid, kus inimene korraks nagu unustab selle, mida me teeme. On lihtsalt niisama, hästi korraks. Mõnega tuleb ainult üks selline hetk, mõnega ei tule üldse ja mõni suudab sedasi avali olla lausa pikemalt.
Sattusin muuseas hiljuti Kumus dokumentaalile, mis oli mu jaoks ühelt poolt imeilus, teisalt väga raske vaadata – fotograaf Sebastião Salgadost. Uskumatud elu ja töö ja elutöö ja ega ma siin tühipaljaste sõnadega kõike nähtut kokku võtta ei saagi. Eks ikka ise peab nägema. Aga see tuli mulle meelde seoses selle seeria jaoks piltide välja valimisega – seal filmis oli nii ilusasti kirjeldatud portreepildi tegemist. Et head portreed, seda ei saa fotograaf ise võtta või kinni püüda. Et portreteeritav kingib selle hetke sulle ise. Selle hetkelise välgatuse ja sissevaate sellesse, kuidas ta on ja kes ta on. Kui kingib.