Enne vihma…

… ehk ammu pole pildistanud ega postitanud. Nagu aasta otsa vist vähemalt. Pildistanud olen tegelikult vahepeal, aga kõik on jäänud kuidagi sahtlisse ootama. Selline imelik asi jah. Aga need on siis meie poisid, kelle sünnipäevade pildidki vist jäid sel aastal vahele. Vähemalt üks selline traditsioon, mis muidu oli minu jaoks püha. Et vähemalt sünnipäeval tuleb fotosessioon. Aga mis seal ikka, sel aastal siis nii.

Poisid on meil praegusel ajal sellised, et kui nad on kahekesi koos ja hoos, siis võib olla puhas põrgu, no nii hull triangel on vahepeal, et lihtsalt mine hulluks. Võid seal Gordoni perekoolis tarkust taga ajada, aga õhtu lõpuks on ikka sada halli karva juures. No mitte alati ja kogu aeg muidugi, aga üsna tihti ikkagi on selline tunne, et appi. Aga eraldi… eraldi on nad lihtsalt väga toredad kaaslased, lausa lust. Sellised targa jutu ja rahuliku olemisega väikesed inimesed. Nii et tuleb seda tasakaalu hoida, leida kummagi jaoks ka eraldi aega ja meenutada endale, et näe, täitsa hästi on ju tegelikult.

Muuseas, viimasel pildil on keskmise au ja uhkus, tema onn, mida muudkui aga ehitatakse. Järjekorras viies onn, mis meie maakodu aia erinevatesse nurkadesse kerkinud on.