… ehk et vanim laps sai vahepeal 12. Ja palus mul teha pildid, mis sobiksid kooli parlamendi jaoks. Sest laps valiti meil parlamenti, kujutage ette, minu arvates sai ta seejuures veel väga palju hääli pealegi. Väga uhke tunne oli igatahes.
Ja siis paar nädalat hiljem kolis meie juurde Bob, ametlik nimi Dylan. Üks väga armas koerapoiss, pärit Tori kandist ühest toredast perest. Nii et meil on titt majas, varsti juba kuu aega! Tegemist ja muretsemist jagub, aga armastust on samuti hulganisti juurde tulnud. Nagu ka põhjust käia kuus korda päevas õues jalutamas. Ausalt, poleks kunagi arvanud, et minul saab kunagi peres koer olema, see tundus lihtsalt nii erakordselt raske ettevõtmisena, ääretu vastutusena. Ja eks see seda ongi. Aga väga-väga palju muud on see ka. Tõesti, raskesti sõnadesse pandav kogemus, selline suur ja soe kiindumus, mis on otse naha alla ja sügavale südamesse pugenud.