Üks lugu veel…

..Varnjast siis. Nimelt olid lahked majutajad jätnud õue peale, sinna kohe väliköögi kõrvale, kus me lastega päev otsa toimetasime, ühe vaasi hundinuiadega. Njah. Võin öelda, et meie lahkudes oli hoovis muru kaetud ühtlase valge vaibaga. Nagu lumi oleks tulnud, lihtsalt natuke varem kui tavaliselt. Ja seda lund sadas nii umbes lühikesed pool tundi-tund. Teisisõnu, hämmastavalt vähe aega läks lastel selleks, et iga viimne kui hundinui helvesteks kakkuda. Ja see kõik juhtus laias laastus nii, nagu piltidel näha.

Ja pärast ma kiusasin väikest E-d natuke väliköögis ka – ta sobis sinna nii hästi oma talutütrekese kleidis. Aga E ei ole mingi leebete killast neiu, andis üsna ühemõtteliselt mulle teada, mis ta minust ja mu kaamerast arvab:) Ühesõnaga, ma päris keele näitamise pilti seekord ei pannud. Ja meie, lapsevanemate, kergelt häbenevaid nägusid ma ka pildistada ei saanud, siis kui me võõrustajatele pidime seda lumist hoovi näitama ja ütlema, et oh jah, näe, mis siin juhtunud on. Et ei teagi nüüd, kuidas see äkki juhtus. Vast tuul puhub varsti puhtaks kõik. Loodame. Väga. Khm.