Retked…

… on toredad. Eriti kõik koos, suures kambas. Ja kamp on meil suur, eriti kui meie ja õe pere lapsed kokku panna.
Mul oli tükk aega selline idee, et tahaks teha meie lastekambast pilti seal kodukandis, vana kiriku ja kunagise koolimaja juures, kus minu vanaema koolis käis. Ja abiellus.

Aga sellest koolimajast on nüüdseks saanud midagi laohoone taolist, nii et selle igivana maakivist hoone peamine aksessuaar kinnimüüritud akende kõrval on jurakas laudadest uks ja kogu ülejäänud hoone on enam-vähem täielikult võssa kasvanud. Nii et selline lugu on siis selle puise taustaga.

Nii, aga kui minna koolimaja juurest mööda kitsast teerada edasi, jõuabki kiriku juurde. Ja meiega juhtus nii, et parasjagu oli kirikus käimas liturgia (õigeusu kirikus nimetatakse seda vist nii). Inimesi oli muidugi vaid käputäis, aga nad olid tõepoolest ülimalt sõbralikud selle lastekamba suhtes, kutsusid ukse taga piilujad kiirelt sisse ja puha :). Ja lapsed miskipärast käitusid kirikus nagu vagurad tallekesed, silmad suured nagu tõllarattad. Ja kui oleks lapsed ristitud olnud, oleks nad ka armulauale kutsutud – nii lahke kirikutädi veidi kurvalt ütles – kurvalt seetõttu, et sellist paganate kampa kahjuks päris kõige hea ja paremaga kirikus kostitada ei saa. Ainult külalislahkusega, mis oli tõesti üliarmas.