Pikakari rannas…

… tulid siis sellised pildid välja. Kui ma nendega tööd alustasin, siis kirjutasin selle sama jutu siin esimese hooga miskipärast oma kallile abikaasale. Ja tema muidugi ütles, et sellised asjad tuleb blogisse kirjutada.

Eks ma siis kirjutan, et ma ei tea, mis asi see mõnikord perede ja laste pildistamisega on, et need pildid mind hiljem hirmus tundeliseks ajavad. Lihtsalt tuleb see tunne, et on suur privileeg sattuda inimestele nii lähedale, et pilti saab teha. Et see on nii ilus ja huvitav. Sellised retked mööda randa, see iga perekonna dünaamika, mis end mõnikord ootamatult avab. Need pisikesed ja suuremad ebakindluse varjundid, igaühele eriomased õnnevariatsioonid, mõnikord vist isegi hirmud, millest läbi ja üle kaamerasse naeratatakse. Ja need ei ole üldse sellised hirmud, et kas ma olen pildi peal nüüd ilus või kole. Need on kuidagi sellised igisügavad asjad, mis kompavad igaühe olemuse piire, on seal päris sügaval peidus. Millest on väljast vaatajale ainult jäljed näha, aga need jäljed on vahel nii kõnekad, et nendega kokku puutudes satun ma vist mõnikord mingisse täiesti oma maailma uitama. Selline imelik amet on see (hobi)fotograafi amet. Jah. Või siis on mul kahtlaselt hea kujutlusvõime lihtsalt ja ma mõtlen ikka kõvasti üle :).

Aga jah, eks ma olen sedasorti unistamise tõttu aeg-ajalt üsna jännis oma töödega. Tuleb välja, et isegi kui teha nii vähe pildistamisi, nagu mina seda teen, ja iga töö kallal nii pikalt unistada, nagu mina seda teen, siis on varsti töötlemata piltide hulk päris suur. Aga hetkel ma veel teisiti ei oska.