Mõned kuud vähem…

… kui aasta tagasi käisin ma esimest korda seda perekonda pildistamas. Siis, kui nende pere kõige pisem liige oli vaid mõned kuud vana. Ja nüüd – nüüd on ta juba asjalik väike aastavanune tegelane. Viimaste nädalate pildistamised on mind kokku viinud päris mitme äsja aastaseks saanud väikese tegelasega ja ma võin öelda, et pilti nad küll eriti teha ei taha :). No kõike muud küll, sest see kõik muu on ju palju lahedam ja huvitavam. Aga no lõpuks saab ikka mõne pildi kätte, lihtsalt higimull on mõnikord otsa ees:). Eriti ehe näide oli viimane nädalavahetus, kus kaamera ees said kokku kümme inimest, neist viis erinevas vanuses lapsed. Siis ma küll vahepeal lihtsalt istusin ja itsitasin, sest see, mis toimus, oli ikka täiesti pöörane:). Kui ükskord nende piltideni jõuan ja jagamiseks lahke loa saan, siis jagan kindlasti teiega ka.

Aga jah, kogu selle mürgli taustal olen hakanud igatsema ühe natuke rahulikuma ja intiimsemat laadi pildistamise järele, lihtsalt korraks, väikeseks tasakaalustavaks hetkeks. Väga-väga loodan, et ühel hetkel saab see ka teoks.

Ah jaa, selle armsa perekonnaga oma lemmikrannas käies sumpasin üpris tavapärasel moel rinnuni pikas rohus ringi, absoluutselt muretult ja eriliselt jala ette vaatamata. Ja mis ma äkki näen – üle kitsukese teerajakese vingerdab nastik. Ehhee, nüüd ma tunnen küll ennast seal kandis pisut murelikumana kui enne, sest ussidega mul just häid suhteid pole, kardan neid päris korralikult. Aga see väike ja armas, kohati metsikuvõitu rand on ikkagi mu lemmik, nii et tuleb vapper olla:).