See perekond juba päris staažikas minu juures pildistaja. Ja kui ma neid tookord pildistasin, oli sellest, kui ma viimati pildistasin kedagi peale oma lähikondsete, juba päris kaua möödas.
Sest vahepeal oli mul kuidagi nii, et ma ei tahtnud eriti sedasorti töid ette võtta, kuna see perepildistamise žanr tundus igavavõitu, selline kordusi täis ja tuhat korda juba kellegi teise või õigemini kõigi poolt tehtud. Aga kui ma neid pilte siin sorteerisin ja töötlesin, siis ma tundsin, et tegelikult pole see üldse nii. Et ma vaatan neid inimesi pildi peal ja minu jaoks on see ikkagi ilus ja ehe, nagu oleksin ma esimest korda üht perekonda pildistanud. Ja see tõdemus aitas mind jälle natuke edasi. Et mõnede asjadega ongi nii, et nende üle jõuab ikka ja jälle uuesti rõõmustada. Selle üle, et kuskil on uus ilmakodanik jälle sündinud. Et laps sai aasta vanemaks ja vaata, mida ta kõike juba oskab. Et kevad tuleb. Et muinasjuttudel on õnnelik lõpp. Jah