Pildistas Annika Metsla

See oli kunagi 2011. aasta suvel, kui ma hakkasin poolkogemata ja üsna ootamatu innuga pilti tegema. No eks ikka sellepärast, et sündis laps ja oma emal on oma last teadagi tore pildistada.

Esimesed kaks aastat oli mul täiesti kinnine fotoblogi, kuhu kutsusin lugejaks-vaatajaks üksnes väga valitud seltskonda, no ikka väga kitsi ja ettevaatlik olin selle aadressi jagamisega. Siis sain julgust juurde ja tegin blogi avalikuks ning nüüd tegin lõpuks natuke toredama ja uhkema kodulehe ka.

Enne uue blogi tegemist kammisin kogu vana blogi läbi, et valida sajakonnast sissekandest välja need postitused, mida uuele lehele kaasa võtta, ja mul oli äkki väga hea meel, et ma olen seda teekonda jäädvustanud. Eelkõige just oma konarlikku pildistama õppimise teekonda, ikka päris A-st ja B-st pihta, mis pole veel kaugeltki möödas. Neid kohati täiesti ülevõlli töötlusega pilte, mida mul siiamaani kogu aeg muude piltide sekka satub. Aga teisalt oli sinna kokku kogutud ka minu ja mu laste ning teiste lähedaste eludest väikesed killud, kenasti kronoloogilises järjestuses, nappide kommentaaridega. Ja seda kõike oli vähemalt endal küll tore vaadata. Kõik on ju oma ja armas, kõigi vigade ja õnnestumistega, no ikka kõige täiega. Jah.

Nii et siin Pilgu lehel, selles pildistaja päevaraamatuks ristitud kohas jätkan ma samas vaimus. Dokumenteerin oma teekonda ja katsetusi pildistajana, jäädvustan oma laste kasvamist. Lihtsalt natuke avalikumalt.

Ja lähemaid ja kaugemaid tuttavaid, vahel lausa võõraid pildistan muidugi ka. Palju töid ma ette võtta praegu veel ei jõua, aga need, mille võtan, teen pühendunult, siiralt ja südamega.