Vahelduseks…

… mõned pildid, mis ei ole mu enda lapsukestest. Üks igati mõnus sugulaste (või täpsemalt hõimlaste) pildistamine:). Tuleb tunnistada, et kuigi meil oli aega laialt käes ja kõik olid omad, siis ikka tuli korraks mulle see tuttav oi appi tunne pildistades peale. No see tunne, mis mul viimastel nädalatel lastega peresid pildistades eriti tuttavaks on saanud, et appi-appi, vist ei tulegi midagi. Et pildi asemel tuleb ühel lapsel hoopis nutt ja teisel kõige ülemeelikum krutski tuju ja nii edasi. Aga see on ainult korraks tegelikult nii, ma tean küll. Tegelikult piisab ainult lühikesest silmapilgust, et kõik ilus ja vajalik ühe ropsuga kinni püüda. Aga eks ma muretsen ikka, korraks vähemalt. Ehkki sellel konkreetsel juhul polnud üldse midagi hullu, väga mõnusalt läks kõik – olime vanaisa juures maal, lõhkusime ja ladusime puid, võtsime ampsu süüa, ja pildistasime:).