Suured lemmikud

Mõtlesin, et milliste piltidega seda blogi siin sissejuhatada. Sest tegelikult olen ma juba staažikas (foto)blogija, lihtsalt natuke varjatult ja ainult lähemale sõprade ringile. Kolisin ka siia lehele alustuseks üle mitmed postitused oma eelmisest blogist, no need kõige lemmikumad vist. Ja kõige esimeseks valisin oma õe pere pildid. Sest nemad on mu laste järel kohe järgmised suured lemmikud, mis puudutab pildistamismaterjali. Sest lihtne on ju teha ilusaid pilte inimestest, kelle jaoks sa oled läbi ja läbi oma, kes sinu juuresolekul jäävad täiesti rahulikuks ja loomulikuks. Ei poseeri suurt, ei tee midagi. Lihtsalt on.

Aga sellel pildil on tolleks hetkeks veel nimetu pisike beebipoiss. Täpselt nädalake enne pildistamist jõudis kohale mu õe pere uusim liige. Ja meie mõistagi kihutasime kohe esimesel võimalusel kohale.

Pea täpselt kaks aastat tagasi tegin ma sarnased pildid äsjasündinud E-st, kellest on nüüdseks saanud see pildi pealt minema kibelev väike sõbrake. Jah, kaks aastat tagasi oli meie pildistamise aktsioon tõeline zen-tegevus, vaikuses ja rahus. Seekord oli kaadri taga tõeline kaos, pildi peale kibelesid need, kes poleks pidanud, ja pildi pealt minema need, kes võinuks seal olla jne:). Aga saime vist viimaks kõik olulise kinni püütud, isegi silmad tegi väikemees mõneks harvaks hetkeks lahti.

Vist ei hakka kirjutama, kui armas see väike inimene on ja kui ägedad sellised sündmused ikka on…