Meie kõige noorem…

… sai täna kolm kuud vanaks. Juba! Sel puhul võtsin kõige vanema lapse ka kaasa ja käisime kodu lähedal ühe õite koorma all ägava õunapuu juures pilti tegemas. Meie koduteele jääb jah üks väga-väga suur õunapuu, mis õitsemise ajal näeb alati täiesti uskumatu välja. Ja asub ta sedasi kummaliselt telliskivi müüri ääres, nii et tal tundub olevat alati natuke kitsas, vähemalt õitsemise ajal. Aga mis peamine, selle puu oksad ulatuvad peaaegu maani, mis tähendab, et isegi pisikese pikutava tita pildile ulatuvad mõned õied. Mul oli sellele puule juba eelmisel aastal silm peale pandud, aga pildistama ei jõudnudki, enne sai õiteaeg läbi. Seekord siis jõudsime. Vähemalt kahe lapsega:). Selle kolmanda ja keskmise olen ma heaga natukeseks pildistamise mõttes rahule jätnud. Ta lihtsalt ei püsi üldse paigal, teeb kogu aeg reeglina ainult pahandust, ja lisaks on tema arsenali lisandunud selline naljakas väikese saatana naer, mida ta siis naerab, kui oma väikestel jalgadel uskumatu kiirusega kuskile (pättusi tegema/niisama eest ära) kihutab. Ja ma võin peaaegu vanduda, et selle naeru saatel paistavad tal juuste seest välja kõige ehtsamad nukitsamehe nukid.

Aga see meie kõige pisem, see tänane minisünnipäevalaps, on nii nunnu ja kallis ja nii ütlemata rahulik kogu selles möllus. Minu väike seltsimees ja semu, kes saadab mind kõigis mu tegemistes, ise selline leplik ja naerusuine ja meile kõigile nii hirmus kallis:). Palju õnne, kallis semu!