Kahene…

… ehk kohustuslikud sünnipäeva pildid Semust, no faktiliselt küll mõned päevad hiljem tehtud, aga siiski. Et siis kahene. Sündmus, mis tundub nagu korralik verstapost sellel muudkui suuremaks kasvamise teekonnal. Et justkui nüüd pole kohe kindlasti enam titt, vaid täitsa asjalik juba. Imelik mõelda, et kui ma viimati oma kaheaastase lapse sünnat tähistasin, siis oli meil uus tita juba üle kuu aja majas olnud. Ja see tookordne kaheaastane tundus seetõttu ka kohe kuidagi suur ja asjalik. Semu on minu jaoks ikka veel natuke tita, selline pisike ja armas võrreldes teiste (suurte:)) lastega. Ehkki just viimastel nädalatel teeb ta kummaliselt tähenduslikke samme suuremaks saamise suunas. Näiteks lutt kadus tal äsja, kuskil nädal aega tagasi jäljetult ära. Ma muidu muudkui lükkasin edasi seda lutist võõrutamist ja siis äkki, palun väga, olime lihtsalt fakti ees, et kadunud ja kõik. Ja tundub, et polegi hullu. Magama jääb Semu ka endiselt ise, ehkki aega läheb tal sellega nüüd ilma lutita kauem.

Vot, aga veel. Mõtlen, et Semu on kuidagi sünnist saati olnud minu jaoks veidi teistsugune laps, selline kes on kuidagi hästi ise ja omaette kasvanud. Äärmiselt rõõmsameelne ja kuidagi väga sotsiaalne, teeb palju nalja ja lollitab. Ja suudab enda eest seista, kohe algusest peale on suutnud, nii kui kaela kandma hakkas. Ja ei meenuta mulle minu last mitte kuskilt otsast. See viimane lause kõlas vist nüüd imelikult, aga jaa, selline tunne on mul küll tihti, et mis Tähepoiss see veel on ja kuidas ta siia sattus. Hästi oma isapoolsesse suguvõssa on ta ka oma välimuselt, võib-olla sellest ka see tunne. Semuga seoses tuleb mulle ikka aeg-ajalt meelde see lugu, mis on vist kõigis füüsikaõpikutes. Et kuidas me kõik oleme tegelikult tähelapsed, tehtud aatomitest, sellest kunagiste tähtede tolmust. Selles kõiges on midagi väga tuttavat ja võõrast ühekorraga.

Igal juhul Semuga juba igav ei ole :). Nii tore, et ta meie kambas on, meil on väga vedanud.