… ehk huvitav on vaadata oma lastest tehtud pilte ja jälgida nende kasvamist, muutumist. Eelmisel aastal, üsna täpselt samal ajal tegime ära oma eelmise suve pildid. Sel aastal on jälle ühtteist muutunud. Esiteks, suuremad on nad muidugi mõista. Aga teiseks saab juba näha, kuidas kõige pisem on juba täiesti arvestatav kaaslane meie kõigi jaoks. Vanima lapse jaoks on kõige väiksem üks nunnutamise ja kallistamise objekt, ja see tunne ning kiindumus on neil vastastikune. Ja Keskmise jaoks sai titest äkki täiesti arvestatav mängukaaslane, kui see titt ühel hetkel jalad alla võttis ja inimese kombel ringi liikuma hakkas. Ja seda kõike on olnud armas jälgida. Nagu ikka, elu ei ole alati nunnu ja armas, nii nagu mulle piltidel kujutada meeldib, vaid kohati on päris keeruline ühel algajal lapsevanemal selles tahtmiste ja soovide virrvarris navigeerida. Justnimelt algajal, sest esimese, selle kõige vanema lapsega on kõik kogu aeg uus ja kogu aeg on omajagu nõutu tunne sees, eriti siis, kui kõik ei suju nii nagu plaanitud. Vaid on tüli ja jonn ja kisa. Aga eks see ongi mõnikord paratamatu, no tee mis tahad. Aga me saame ikkagi hakkama, seda tuleb endale aeg-ajalt julgustavalt meelde tuletada. No et pole vaja täiust taga ajada või end lõputult süüdi tunda, vaid olla enda vastu natuke lahke ja hea ka. No nagu üks väike tunnustav õlalepatsutus iseendale või midagi. Selleks sobivad sellised pildid ka hästi – tuletavad meelde kui ilus ja armas kõik võib olla, nagu tollel hommikul meie aias, kõigil alles padja jäljed näos.
.jpg "dsc_4017")
.jpg "dsc_4018")
.jpg "dsc_4032")
