… on järvede vahel peidus sellised aiad, kus kasvavad viinamarjad ja imekaunid ohakapuhmad ning vohavad lopsakad paprikapeenrad. Ja sellised väikese korteri mõõtu kasvuhooned on punavaid tomateid täis. Vot selline paradiis jah. Ja seal pakutakse ka poolenisti kontvõõrastele sidrunheina maiguga melissiteed ja ollakse üldse marukülalislahked. Mul tekkis seal tunne, et vanaema olla oleks ka ikka imetore – kasvatada just nii suurtes kogustes head ja paremat, teha mustsõstardest veini (sel aastal ehk isegi viinamarjadest!) ning karjatada lapse(lapse)lapsi.
Üks põhjatu järv laiutas ka maja kõrval. No eks põhi on sel ikka olemas, lihtsalt ühegi inimese jalg niisama lihtsalt põhjani ei ulatu. Aga see ei takistanud minu hülgetõugu pereliikmetel vette sulpsamast (puhta paljalt muidugi- sest selles järves ujutakse kuuldavasti ainult alasti). Ega ole see siiani takistanud ka ühelgi kohalikul peretütrel sealsamas ujuma õppimist. Lihtsalt leidlik peab olema.
