… ehk teisisõnu, mul on tekkimas väikest viisi sõltuvus kiirkõnni ringidest koos oma väikemehega. Igal võimalikul juhul (st kui vanemad lapsed on lasteaias või isaga) käin ma ühel pikal tiirul ja see käimine on muutunud hädavajalikuks, võib vist isegi öelda mediteerimise võimaluseks, kus ma saan korraks täiesti omaette olla.
Et fotokat ma hetkel eriti üldse ei kasuta, proovisin eile hommikul telefoniga pilti teha. Lihtsalt, selle paksu piimja udu tõttu nägi kõik nii ebatavaline ja kummastav välja, eriti kuna varajase tunni tõttu polnud inimesi eriti liikvel, parkides ja rannas vähemalt mitte. Või õigupoolest, mõned toredad eakad trennitegijad olid ikka – ühest võimlevast vanatädist julgesin pilti teha, palja ülakeha ja lühikeste pükste väel ringi puhkivast onust ei julgenud, tundus kahtlane nii paljast inimest vargsi pildistama hakata. Ja töötlema ma neid pilte ei pidanud (natuke lõikama ikka pidin) – udu ise töötles. Ja no lähemale suumides ei ole pilt enam kuigi terav ja kohe ongi pildil küllaga maalilist müra rohkesti juures.
Päris hea oli vahelduseks meelde tuletada, kas ma üldse suudan veel midagi pildistamisväärset enda ümber näha. On olnud aegu, kus ma ainult fotokaadreid igalt poolt otsingi. Ja tihtipeale näen ka. Aga praegu on mu pilk pööratud rohkem sissepoole. Muud moodi ei saa hästi hakkama. Aga endiselt ilus ja veidi kummaline oma ääretutes kontrastides on see meie kant. Raske on sõnadesse panna, kui kalliks see mulle on muutunud. Täiesti minu koht, kodu mis kodu.
.jpg)
