Mõned ülestähendused meie reisilt

Me käisime perega reisil. Tais. Rändasime niimoodi kott seljas ja kolm väikest last kaasas vaikses tempos kolm nädalat. No mitte just maailma pikim reis ega ka tihedaima vaatamisväärsuste päevakavaga, aga mitte ka lühike. Ja mis seal salata, päris raske oli kohati. Aga muidugi ka samavõrra äge, huvitav ja mugavustsoonist ikka korralikult väljakiskuv kogemus.
Jah, mul oli seal pidevalt tunne, et see Murakami maratonijooksmise raamat on tegelikult laste kasvatamisest. See enda piiride katsumine iga jumala päev, enda torkimine ja sundimine natuke jälle paremini hakkama saama – kuidagi väga meenutab seda lapsevanemaks olemise argipäeva. Nii oli seal reisil ka, ikka iga päev, üsna puhkepausideta.

Mis siis veel… ah jaa, hea kaalulangetamise reis oli, eriti mu armsale abikaasale. Tal niigi saledal inimesel kadus kolme nädalaga märkamatult viis kilo.

Ja need jutud sellest, kuidas muidu mürgeldajad lapsed käituvad reisil eriti hästi, sest neil on põnev? Pole tõsi, no vähemalt mitte meie omade kohta – nemad olid küll täpselt sellised nagu alati, mürgel tuli reisile kaasa, koju ei jäänud, volüümi maha ei keeranud. Aga ma jäingi seal mõtlema, et miks ma alati ootan, et nad oleksid viksid ja vaiksed ning muretsen hirmsasti sellepärast, mida teised mõtlevad? Vat ei tea. Reisil otsustasin, et enam ei oota ega muretsegi, kui vähegi suudan, las olla nii nagu on. Kas mulle endale siis meeldiks, kui keegi iga päev ütleb, et ole palun natukene keegi teine? No vist mitte.

Ja kindel on see, et isegi 11-tunnine lennureis, mille vältel su 11-kuune titt magab vaid pool tundi ning teeb ülejäänud aja korralikku mürglit, saab ükskord otsa. Üldse minu meelest oluline tähelepanek lapsevanema elust: iga asi läheb mööda. Olgu see hambatuleku valu või unetud ööd. Või rõõm, seda ka muidugi (no teate ju küll, kuidas vahel on nii, et kui oled just kellelegi uhkuse noodiga hääles rääkinud, kuidas su laps magab nüüd kenasti öö läbi, siis järgmisest ööst alates magab ta tingimata kolm kuud nii, et ärkab iga tunni tagant). No ühesõnaga, kõik läheb mööda, miski pole igavene.
Ja veel sain aru, et kuigi ma kardan väga lennata, siis lennuhirmu pole küll mõtet tunda, sest takso lennujaamast linna sõidab tihedas liikluses kohati 110 km tunnis ja turvavööd muidugi kinnitada võimalik ei ole. Lihtsalt hoiad kinni ja loodad parimat. Sest see illusioon, et sa omad asjade üle oma elus kontrolli, no väga võimalik, et see ongi lihtsalt illusioon. Nii et tuleb lihtsalt julge olla ja usaldada. Või mis sul muud üle ikka jääb.

Ja kas meie perekondlikud sidemed lõid seal eriliselt õitsele, jõudsime kuidagi üksteisele lähemale, toimus suuremat sorti enese- ja teineteiseleidmine? Sest loomulikult enne reisi kujutasin ma endale omaselt ette, et midagi just sellist hakkab seal kaugel maal kindlasti meiega juhtuma, hehee. Et nii kui saame suurest argimöllust eemale, algab suure tähega Kvaliteetaeg. Nooojah, lastega võib-olla küll, eriti oma kõige vanema lapsega tundsin, et sain tõepoolest veelgi paremini tuttavaks, sest ekstreemsetes oludes pidin end kogu aeg rahulikuks sundima ja püüdma just teda, seda kõige argumenteeritumat ja samas keevalisemat tegelast paremini mõista. Ei saanud teda oma tuppa saata ega midagi. Ja pidin tõdema, et tal on õigus, nii miljonis asjas ja nii tihti on õigus, et vahepeal hakkas enda pärast piinlik mis piinlik. Või siis hoopis need ülilahedad hetked, kui saad äkki aru, et su vanima lapse maailmapilti tõepoolest muudab see, mida ta just praegu sel reisil kogeb. Et on veel palju riike ja rahvaid ja kombeid peale meie enda oma. Et kogu maailm on lõpmata kirev ja mitmekesine. Et ta on näinud sellest kõigest alles pisikest murdosa ja et nii palju on näha veel.

Ehkki muidugi, ega see reis just romatikapakett kahele ei olnud. Aga oli väga eriline tunne olla neis kohtades viiekesi koos, kus me täpselt seitse aastat tagasi kahekesi käisime ja totaalselt ja pööraselt armunud olime.
Ja lõpetuseks, kas nende väikeste eluliste vahekokkuvõtete tegemiseks oli vaja siis Taisse minna? No kindlasti mitte – aga ega see paha ei teinud, me oleme päris päevitunud ja rõõmsad tegelikult. Ja ilmselt juba mõne nädala pärast kõik raskused ununevad ja me mäletame sellest kõigest ainult head, ikka ainult head.

P.S. Lihtsalt fotoblogi kontekstis infoks – kõik pildid on tehtud telefoniga. Kusjuures ühel meist on veel eriti tuusa kaameraga telefon, aga seda nn päris kaamerat ühesõnaga kaasas polnud:)