Konnapüük…

… on jätkuvalt au sees ja väärt ajaviide ühes väikses maakohas ühe väikese poisi jaoks. Huvitav, et see siiani sedasi on ja üle läinud ei ole. Kui meil maal on vaikus hoovi peal, siis on üsna hea võimalus, et varitsetakse konni. Õnneks pääsevad kõik väiksed sõbrad ka üsna kiirelt vabadusse, sest pikalt kinni hoida ühtki neist lubatud ei ole. Aga siiski piisavalt kaua, et panna konnale nimi ja teda veidi uurida-nunnutada. Igal juhul Semu jaoks on konnad väga olulised, talle meeldib üldse kõik, mis on loodus, nagu ta ise ütleb. Nagu oma peenar ja kasvuhoones arbuusi kasvatamine, mis muuseas eriti hästi ei lähe – arbuusi vili püsib miskipärast pikemat aega mikroskoopilise suurusega. Ja mis oma inimtekkelisuses just loodus ei ole, aga Semu jaoks ikkagi kuidagi sedasi liigitub. Nagu ka peenrast porgandi söömine ja koogi jaoks marjade korjamine. Keskmisega on veidi teine lugu, tema lööb konnajahis üksnes haruharva kaasa ja loodus pole ka teab mis teema. Üleüldse tundub, et Keskmise jaoks elusolendid, k.a inimesed pole just liiga paeluvad. Üksi omaette ehitades või mingeid müstilisi (maskiga) mänge välja mõeldes on ka täitsa okei. Aga vahel siiski võib seda endale lubada, seda väääga rumala väikese vennaga koos konnapüüdmist.