Kõige väiksem vend…

… on ka viimaks kohal, õigupoolest juba rohkem kui kaks nädalat. Ega veel eriti sotti ei saa, mis nägu ta täpselt on või millise rütmi ja olemisega see väike tegelane toimetab, silmigi hoiab ta ainult jao pärast lahti. Aga jah, selline üsna väheste juustega (meie pere laste kohta) ja raskekaalus ka (jällegi, meie pere teiste lastega võrreldes) ta välja tuli. Eks näis, mis siis edasi saama hakkab.

Aga jah, kolm on ikka tõepoolest seltskond. Ega me lapsevanemad veel täpselt aru pole saanud, mismoodi nüüd vähemuses olles (kolm last vs kaks täiskasvanut) seda olukorda hästi ja õigesti ohjata, aga proovime ja harjutame. Esimeste päevade hullus on õige pisut taandunud ja lootust ikka on:). Aga siin nad kolmekesi siis on, meie armsad ja pöörased ja pööraselt väsitavad lapsukesed. Selline viie minuti fotosessioon, ega suurt rohkem poleks õnnestunud katsetada ja ega suurt rohkem ma hetkel pildi tegemise kunstist ei suuda ka meenutada. Nii väga omas maailmas oleme me siin viiekesi, et kaamera on täiesti nurka ununenud. Aga varsti on kevad ja ehk saan siis ka sellest pildistamise talveunest ükskord võitu.