See oli kolmas pulm, mida mul on olnud au pildistada. Kõik need korrad olen vähemal või rohkemal määral mõelnud, et kui jube see pulmafotograafi amet ikka on, nii vastutusrikas ja absoluutselt kurnav. Ehkki seekord mõtlesin sellest oluliselt vähem, sest pildistasin kalleid sõpru. Ja pildistamist sain ette valmistada ja jagada oma asjatundlike fotosõpradega. Ja üldse oli nii äge sellest pulmakorraldamise melust osa saada. Nii ilus ja siiras ja lihtne pulm oli kuidagi. Nii see läheb, kui lubada oma sõbrad ja lähedased pulma korraldama, kõik on otsast otsani armastust täis:)

Õigemini ikka see üks ja ainus, minu õe ja tema kaasa pulm Emajõe kaldal. Meid oli seal ainult käputäis, kohal olidki ainult need kõige-kõige lähemad pereliikmed. Ja eks mõned, kes niisama juhtusid kaldaäärt mööda jalutama, said ka kõigest sellest põgusalt osa.

Ütleme nii, et pulmadele kohaselt ei läinud kõik päris plaanipäraselt ja päris tükk aega oli meil kadunud paaripanijast notar. No umbes-täpselt nii kaua, et me jõudsime kõik vist korraks mõelda, et täna ilmselt pulmadeks siiski ei lähe, sest mobiilinumbrit see vanamoodne onu andnud ei olnud. Aga notar ootas pruutpaari lihtsalt vales kohas. Ja jõudis pool tundi hiljem kenasti meie juurde. Pruutpaar oli küll selleks hetkeks istunud autosse ja notarit otsima kihutanud, aga jõudis õnneks üsna nobedalt tagasi.

Ma arvan, et tänu sellele, et notar oli juhtunust pehmelt öeldes ähmis, pidas ta maha ühe väga vinge kõne, no sellise, kus järjekord oli ikka üsna sassis ja kus üks sai “jah” öelda, aga teine äärepealt mitte, ja nii edasi. Aga see oli nii ägedalt naljakas, nagu filmis:). Just selline, nagu ühes meeldejäävas pulmas peab olema.

Ja ma ei saa kirjutamata jätta, et nende pulmapiltidega oli veel selline lugu, et tänu neile on mul nüüd kodus üks jurakas hajuti/reflektor. Lihtsalt, Tartu poole sõites ja hilisuvisest lauspäikesest laetud ilma vaadates muutusin ma üha süngemaks, sest mulle hakkas tunduma, et ühtegi head pilti sellest pulmast pole võimalik saada. No päike oli lihtsalt nii ere ja ühtki leevendavat pilveraasu ei paistnud kuskilt. Kuhugi pildistamiseks varju minna poleks ka jõudnud (no puu alla oleks võinud minna, aga see teeb minu meelest asja veel hullemaks). Nii et pool tundi enne tseremoonia algust vedasin ma fotopoest kohale hiiglasliku palaka, millega pruutpaari päikese eest varjata. Ma olen väga tänulik D-le, kes terve tseremoonia ja muidu pildistamise aja selle palakaga seisis ning pruutpaari pealt päikest eemale peletas.

Aga pulm kolis sealt Emajõe kaldalt peagi edasi ja lõppes Rüütli tänaval, siis kui pruudikimp lendas suures kaares ühe toreda noormehe kätte:).  Ja sealsamas tänaval tegi värske abielupaar ka oma esimese tantsu.

Vot selline ägedamast ägedam päev oli!