… ehk kohustuslikud sünnipäeva pildid Semust, no faktiliselt küll mõned päevad hiljem tehtud, aga siiski. Et siis kahene. Sündmus, mis tundub nagu korralik verstapost sellel muudkui suuremaks kasvamise teekonnal. Et justkui nüüd pole kohe kindlasti enam titt, vaid täitsa asjalik juba. Imelik mõelda, et kui ma viimati oma kaheaastase lapse sünnat tähistasin, siis oli meil uus tita juba üle kuu aja majas olnud. Ja see tookordne kaheaastane tundus seetõttu ka kohe kuidagi suur ja asjalik. Semu on minu jaoks ikka veel natuke tita, selline pisike ja armas võrreldes teiste (suurte:)) lastega. Ehkki just viimastel nädalatel teeb ta kummaliselt tähenduslikke samme suuremaks saamise suunas. Näiteks lutt kadus tal äsja, kuskil nädal aega tagasi jäljetult ära. Ma muidu muudkui lükkasin edasi seda lutist võõrutamist ja siis äkki, palun väga, olime lihtsalt fakti ees, et kadunud ja kõik. Ja tundub, et polegi hullu. Magama jääb Semu ka endiselt ise, ehkki aega läheb tal sellega nüüd ilma lutita kauem.

Vot, aga veel. Mõtlen, et Semu on kuidagi sünnist saati olnud minu jaoks veidi teistsugune laps, selline kes on kuidagi hästi ise ja omaette kasvanud. Äärmiselt rõõmsameelne ja kuidagi väga sotsiaalne, teeb palju nalja ja lollitab. Ja suudab enda eest seista, kohe algusest peale on suutnud, nii kui kaela kandma hakkas. Ja ei meenuta mulle minu last mitte kuskilt otsast. See viimane lause kõlas vist nüüd imelikult, aga jaa, selline tunne on mul küll tihti, et mis Tähepoiss see veel on ja kuidas ta siia sattus. Hästi oma isapoolsesse suguvõssa on ta ka oma välimuselt, võib-olla sellest ka see tunne. Semuga seoses tuleb mulle ikka aeg-ajalt meelde see lugu, mis on vist kõigis füüsikaõpikutes. Et kuidas me kõik oleme tegelikult tähelapsed, tehtud aatomitest, sellest kunagiste tähtede tolmust. Selles kõiges on midagi väga tuttavat ja võõrast ühekorraga.

Igal juhul Semuga juba igav ei ole :). Nii tore, et ta meie kambas on, meil on väga vedanud.
]]> http://pilk.eu/koige-pisemad/kahene/feed/ 0 http://pilk.eu/koige-pisemad/mitu-kuud/ http://pilk.eu/koige-pisemad/mitu-kuud/#comments Tue, 23 Jan 2018 14:27:28 +0000 http://pilk.eu/?p=1878 NOTE: the images in this feed have been downsized or removed for copyright reasons. To see them in their unmodified state, please view the original post by clicking here.

… on mööda läinud täitsa ilma pilti tegemata. Olid jõulud, olid sünnipäevad, oli üldse igasugu asju. Lapsed kasvasid, elu tuhises, täiskasvanud püüdsid kõigel sabast kinni hoides veidigi olukordi ja seda kõike kontrollida. Vahepeal kippus üldse täitsa käest ära minema. Ja siin ma nüüd siis äkki olen. Korraks on selline paus, kus on võimalik mõelda asjade üle. Ja rõõmustada, lund vaadata ja vaikuses istuda. Ja tegelikult ka väga tänulik olla, sest äärmiselt põnev on vahepeal olnud. Ja kohe varsti sukeldume jälle me sellesse elust tulvil virrvarri. Aga mis siis. Kui vahepeal on sellised pisikesed, mõnikord peaaegu tabamatud verstapostid, pausid, millest korraks kinni haarata ja hinge tõmmata ja olulist meeles hoida, siis on kõik väga hästi.

Igaljuhul, me käisime Tartus ja olime lihtsalt niisama, mu õe perega. Ja lapsed said möllata (meil on nad ju paari kaupa, igaühel on omavanune mängukaaslane käepärast võtta) ja täiskasvanud rääkida. Mul on siiamaani rõõm sellest käigust sees. Ja piltidel. Ja üldse. Tore on. Aitäh :).
]]> http://pilk.eu/koige-pisemad/mitu-kuud/feed/ 0 http://pilk.eu/koige-pisemad/parnu-joe-aares/ http://pilk.eu/koige-pisemad/parnu-joe-aares/#comments Mon, 04 Sep 2017 09:40:58 +0000 http://pilk.eu/?p=1836 NOTE: the images in this feed have been downsized or removed for copyright reasons. To see them in their unmodified state, please view the original post by clicking here.

.. on üks imetore koht, kus ma hiljuti pildistamas käisin. Selline, kus võib-olla esimese hooga midagi eriti fotogeenilist ei hakkagi silma, aga tegelikult on oi-oi kui äge. Nii et kokkuvõttes tuli sellest pildistamisest tohutul hulgal ilusaid pilte. No ikka tõesti palju, sest see poolenisti vihmaeelne valgus oli lihtsalt imetabane ja inimesed ise soojad ning toredad (ja neid oli palju!). Aga siia kolm lemmikut, ehkki isegi neid päris lemmikuid pilte on mul sellest korrast tegelikult veel kümneid.
]]> http://pilk.eu/koige-pisemad/parnu-joe-aares/feed/ 0 http://pilk.eu/koige-pisemad/ilus-laps/ http://pilk.eu/koige-pisemad/ilus-laps/#comments Wed, 02 Aug 2017 09:10:21 +0000 http://pilk.eu/?p=1797 NOTE: the images in this feed have been downsized or removed for copyright reasons. To see them in their unmodified state, please view the original post by clicking here.

… on mu õel. See kõige noorem meie kokku neljast poisist ja kahest tüdrukust. Muudkui vaatasin eile teda nende inglilokikestega ringi tuterdamas, kuniks ei suutnud enam vastu panna. Võtsin ta kaenlasse ja käisin mõneks minutiks õues pildistamas. Ta oli äärmiselt koostööaldis, kohe sai aru, et nüüd tuleb paigal olla ja kaamerasse vaadata:). Ja kui me siis koos tagasi tuppa hakkasime minema ja trepist üles ronisime, selgus, et selleks korraks tulevad parimad pildid hoopis meie maja päevinäinud koridorist. No vahel juhtub nii.
]]> http://pilk.eu/koige-pisemad/ilus-laps/feed/ 0 http://pilk.eu/koige-pisemad/aias-uhel-hommikul/ http://pilk.eu/koige-pisemad/aias-uhel-hommikul/#comments Wed, 26 Jul 2017 13:05:00 +0000 http://pilk.eu/?p=1779 NOTE: the images in this feed have been downsized or removed for copyright reasons. To see them in their unmodified state, please view the original post by clicking here.

… ehk huvitav on vaadata oma lastest tehtud pilte ja jälgida nende kasvamist, muutumist. Eelmisel aastal, üsna täpselt samal ajal tegime ära oma eelmise suve pildid. Sel aastal on jälle ühtteist muutunud. Esiteks, suuremad on nad muidugi mõista. Aga teiseks saab juba näha, kuidas kõige pisem on juba täiesti arvestatav kaaslane meie kõigi jaoks. Vanima lapse jaoks on kõige väiksem üks nunnutamise ja kallistamise objekt, ja see tunne ning kiindumus on neil vastastikune. Ja Keskmise jaoks sai titest äkki täiesti arvestatav mängukaaslane, kui see titt ühel hetkel jalad alla võttis ja inimese kombel ringi liikuma hakkas. Ja seda kõike on olnud armas jälgida. Nagu ikka, elu ei ole alati nunnu ja armas, nii nagu mulle piltidel kujutada meeldib, vaid kohati on päris keeruline ühel algajal lapsevanemal selles tahtmiste ja soovide virrvarris navigeerida. Justnimelt algajal, sest esimese, selle kõige vanema lapsega on kõik kogu aeg uus ja kogu aeg on omajagu nõutu tunne sees, eriti siis, kui kõik ei suju nii nagu plaanitud. Vaid on tüli ja jonn ja kisa. Aga eks see ongi mõnikord paratamatu, no tee mis tahad. Aga me saame ikkagi hakkama, seda tuleb endale aeg-ajalt julgustavalt meelde tuletada. No et pole vaja täiust taga ajada või end lõputult süüdi tunda, vaid olla enda vastu natuke lahke ja hea ka. No nagu üks väike tunnustav õlalepatsutus iseendale või midagi. Selleks sobivad sellised pildid ka hästi – tuletavad meelde kui ilus ja armas kõik võib olla, nagu tollel hommikul meie aias, kõigil alles padja jäljed näos.

… ilma et tuul oleks ära viinud või lumi enda alla matnud. Puu otsas sai ka istuda! Need on hetkel meie kõige pisemad sugulased-kamraadid seltskonnas, mu abikaasa poolt siis. Kasvavad nii mis mühiseb.

… ja tähistasime me seda ainult pereringis. Et meil on hiljuti tulnud rinda pista mitme satsi kohati päris tõsiste haigustega, siis praegu on poisid karantiinis. Et ei veaks teineteisele igasugu viirusi koju ja saaksime ehk veidi aega terved olla. No näis, kuidas see töötab, ega end maailmast päris ära lõigata ikka ei saa. Ja muidugi, kui sul on väike innukas vend, kellele sa pealegi väga meeldid, siis ega üldiselt pikalt üksi pildile jääda ka ei saa, mis siis, et Keskmise sooloportreed olid plaanis.

Keskmise tuleku ja ootamise ajaga on mul nii palju asju kuidagi meeles, just tunded ja mõtted ja meeleolud, millest paljut siia kirja panna ei saa. See oli kuidagi üpris keeruline aeg, pealegi selline kodutu aeg, mil me oma praegust kodu hirmsa pingutusega elamiskõlblikuks vuntsisime, ise mõtetes juba siin elades. Käsime tööl ja remontisime ja möllasime. Ja pisike L oli ju ka kambas ning vajas tähelepanu ja aega. Nii et igasugu asju oli ja juhtus. Kuid lõpuks me kolisime oma koju sisse, esiotsa küll ainult kööki ja ühte tuppa, aga siiski oma koju. Ja ma mäletan, et kui lõpuks sain sünnituspuhkusele jääda, siis ma muudkui õmblesin ja sättisin, et see kodu veidigi rohkem kodu moodi oleks. Nii et pole vist suurt imestada, et Keskmise sündimise ööga seostub mul peaasjalikult suur uni. No ma olin nii unine terve selle protsessi aja, et muudkui tukkusin poolenisti, ise vaikselt kirudes, et pärast nii pikka ja tihedat päeva tuleb mul veel sünnitada ka. Aga õnneks käis kõik kiiresti ja Keskmine oligi kohal. Selline otsatut rahu kiirgav süsimustade juustega väikemees. Ja selline on ta minu jaoks siiani, üks väike armas inimene, kes oma lõpututest tempudest hoolimata mõjub kuidagi rahustavalt ja leebelt ja õrnalt. Kes võib külas olles vaikselt ja märkamatult muudkui omaette mängida, kuid omade seas teeb vahepeal vinget mürglit. Kes oskab nii veidralt lahedaid küsimusi küsida, et ma olen vahel täiesti hämmingus. Ja see tema naer, see võib vahel kõlada ikka täiesti uskumatult! Kui mul oleks, paneksin teile siia ühe helikatke üles.

Ühesõnaga, palju õnne, me kallis! Jätame igatahes siia selle pikema postitusega märgi sünnast maha, sest Keskmine ise tähendas rahulikult, kui ta oli terve päeva mänginud kingiks saadud helikopteriga, puhunud sünnipäevatordil küünlad ära ja endal suu parasjagu torti täis toppinud, et oo, ma ei teadnudki, et mul on täna sünnipäev. Niisiis on võimalik, et kogu selle ütlemata piduliku  sündmuse mõte jäi sel korral tema jaoks veel pisut hämaraks. Vist. Või oli tegemist väga peene huumoriga, mis on ka täiesti võimalik. Sest Keskmine on meil naljamees, nagu ta ise ütleb:).

… saab meie Semu aastaseks. Et ma seda päeva pilti tegemata maha ei magaks, tegin täna pildid ära. Tekkis lihtsalt korraks selline hetk, kus me olime ainult kahekesi kodus, vist küll juba miljon aastat pole meil kahel sellist hetke olnud. Niisiis, kolme päeva pärast aastaseks saav Semu on meil selline. Täitsa suure lapse nägu juba ju, vähemalt natuke.

… ja põgus dokument seitsmekuusest Semust. Jah, nii see läheb, see aeg. Vaikselt ja märkamatult, ehkki taustaks on enamasti suuremat sorti lärm. Semust muuseas praegu teistsuguse näoga pilti ei saa, sest ülemine rida täitub ükshaaval hammastega ja ainuke talutav olemiseviis on tema jaoks ilmselt pidev huulega igemete sügamine:).

… mõned pildid, mis ei ole mu enda lapsukestest. Üks igati mõnus sugulaste (või täpsemalt hõimlaste) pildistamine:). Tuleb tunnistada, et kuigi meil oli aega laialt käes ja kõik olid omad, siis ikka tuli korraks mulle see tuttav oi appi tunne pildistades peale. No see tunne, mis mul viimastel nädalatel lastega peresid pildistades eriti tuttavaks on saanud, et appi-appi, vist ei tulegi midagi. Et pildi asemel tuleb ühel lapsel hoopis nutt ja teisel kõige ülemeelikum krutski tuju ja nii edasi. Aga see on ainult korraks tegelikult nii, ma tean küll. Tegelikult piisab ainult lühikesest silmapilgust, et kõik ilus ja vajalik ühe ropsuga kinni püüda. Aga eks ma muretsen ikka, korraks vähemalt. Ehkki sellel konkreetsel juhul polnud üldse midagi hullu, väga mõnusalt läks kõik – olime vanaisa juures maal, lõhkusime ja ladusime puid, võtsime ampsu süüa, ja pildistasime:).
]]> http://pilk.eu/koige-pisemad/vahelduseks/feed/ 0